Manuel de Falla (1876–1946)
„Hispaania rahvalaulude süit“ (Suite populaire espagnole)

Seitse rahvalaulu, seitse lugu, seitse tahku Hispaania hingest. Hällilaulust, mida ema laulab oma lapsele, kuni marulise tantsuni, kus kontsade kõla on valjem kui südame löögid. De Falla ei seadnud neid meloodiaid lihtsalt ümber; ta pani neisse kogu oma kodumaa armastuse, kibestumuse ja kirglikkuse.

Isaac Albéniz (1860–1909)
„Asturias (Legend)“ (Asturias)

Sulgege silmad ja te kuulete mitte viiulit ja harfi, vaid kitarrihelisid vanas kõrtsis. See on lugu muistsest Hispaaniast, jutustatud flamenko keeles. Muusika, milles on kuulda nii kastanjettide rütmi, tuule sosinat oliivisaludes kui ka härjavõitleja raevukat hüüdu areenil.

Francisco Tárrega (1852–1909)
„Mälestused Alhambrast“ (Recuerdos de la Alhambra)

Kujutage ette Alhambra aedade purskkaevusid, mille veejoad võbelevad ja sädelevad kuuvalguses. Just seda pilti maalib Tárrega. See ei ole lihtsalt muusika; see on puhas nostalgia, habras ja hele mälestus armastusest, mida on võimatu unustada.

Carlos Gardel (1890–1935)
„Por Una Cabeza“

Just see legendaarne tango andis nime kogu meie õhtule. Tuletage meelde filmi „Scent of a Woman“: pime kolonel juhib oma partnerit, usaldades mitte silmi, vaid südame rütmi ja vaevumärgatavat aroomi.
Pealkiri „Por Una Cabeza“ on meeleheitlik hüüe mängurilt hobuste võidujooksul, kelle hobune jõudis finišisse teisena, jäädes maha vaid „pea jagu“. See on duellina kõlav tango, kus üks vale samm otsustab kõik. See on riski, kire ja armastuse kvintessents, kus panuseks on sinu enda süda.

Astor Piazzolla (1921–1992)
„Ave Maria“

*Pärast kirgede tormi saabub alati vaikushetk. Piazzolla „Ave Maria“ ei ole niivõrd palve, kuivõrd hinge vaikne, hele ohkamine. See on andestuse ja leppimise hetk, mil muusika on ainus viis taevastega rääkida.

„Café 1930“ (Cafe 1930)

Buenos Aires, 1930. Tangot enam ei tantsita – seda kuulatakse. Kaks inimest kohtuvad väikeses kohvikus. Kõige tähtsamad sõnad ei kõla nende repliikides, vaid selles aeglases, nostalgilises meloodias, mis on täis õrnust ja helget kurbust.*

„Nightclub 1960“ (Nightclub 1960)

Kolmkümmend aastat on möödas. Samad kangelased, kuid juba teises maailmas. Nüüd on tango ööklubide muusika, segunenud džässiga. Kirg ei ole kadunud, kuid see on muutunud keerukamaks, peenemaks, kergelt kibeda varjundiga.

„Marrón y Azul“

„Pruun ja sinine“ – need on Buenos Airese värvid Piazzolla jaoks. Pruun on tema bandoneoni värv, instrumendi, mille hääl meenutab inimlikku ohkamist; see on vanade kohvikute ja igatsuse värv. Sinine on sadama kohal kõrguva taeva värv, lootuse värv. See on väga isiklik muusikaline portree linnast, mida ta korraga armastas ja vihkas.

Heitor Villa-Lobos (1887–1959)
„Brasiilia Bakhiaana nr 5: Aaria“ (Bachianas Brasileiras nr 5: Aria)

Teekond lõpeb siin, Amazonase südames, hiiglasliku kuu all. See kuulus sõnadeta aaria on igavese naiselikkuse ja looduse ilu hümn.

See on muusika, mis ei vaja seletusi. Vaja on vaid sulgeda silmad ja lasta end kanda sinna, kus hing leiab rahu.