Niimoodi on üks kaasaegne Sarasate kohta kirjutanud:
„Nimi Sarasate oli viiuldajate jaoks maagiline – austusega, nagu oleks see imedemaa nähtus,
vaatasime meie, poisid, (see oli aastal 1886) väikest mustasilmset hispaanlast, kellel olid hoolikalt pügatud süsimustad vuntsid ja samasugused lokkis, krussis, hoolikalt kammitud juuksed. See väike mees astus lavale pikkade sammudega, tõelise hispaania suursugususega, olles väliselt rahulik, isegi flegmaatiline. Ja siis hakkas ta mängima ennekuulmatu vabadusega, kiirusega, mis oli viidud piirini, tehes publikule ülisuurt rõõmu.